“Agulist maailmaareenile. Jane Salumäe”

Sportlaste elulugusid on alati põnev lugeda, nii ka seekord…

Eesti kõigi aegade suurima naismaratonijooksja Jane Salumäe lugu räägib naisest, kes veetis lapsepõlve Tallinna agulis, kaotas varakult vanemad, kuid suutis kitsaste olude kiuste jõuda maailma parimate pikamaajooksjate hulka. Tema võistlustee käis ameerika raudteena üles-alla, hiilgavad võidud suurmaratonidel vaheldusid nappide kaotuste või katkestamistega tiitlivõistlustel. Sama tormiline on olnud tema eraelu. Maraton nõuab kõige suuremat inimlikku vastupidavust, tunnistab sportlane, kellele kuuluvad siiani mitmed Eesti rekordid. Nelikümmend kaks kilomeetrit, kaks ja pool tundi puhast eneseületust. Et seda aastate pikku teha, peab jooksmine ikka väga palju meeldima. Mina armastan joosta! Lähen rajale, lülitan end muust maailmast välja – jääb ainult liikumine ja võrreldamatu vabadusetunne…

Raamat ilmus juba 2012. aastal, aga mulle jäi raamatukogus silma alles nüüd. Jane Salumäe elu ja teekond sportlasena on kahtlemata olnud põnev, nii päikest kui rahet. Endalgi on meeles pigem negatiivsed ajalehe pealkirjad, mis tema katkestamisest teada annavad, aga tegelikult on Jane võitnud suurlinnade maratone Roomas ja Bostonis ning Londonis. Selliste saavutusteni pole hiljem üksi eestlanna jõudnud. Aafriklased domineerivad maratonidel praegusel ajal vist rohkem kui iial varem?

Minu arvates olid raamatusse valitud põnevad teemad ja raamat oli kaasahaarav, aga kohati häiris lausete lihtsus ja kirjastiil. Kõlama jäi siiski ausus ja siirus kuidas Jane oma lugu jutustas ja see emotsioonide jagamine tegi raamatust hea raamatu. Pildimaterjal ilmestas kõike kirjapandut. Uno Källe on olnud treener keda ka mina olen väga imetlenud. Raamatut käest pannes mõtlesin, et kolmikõdedest Luikedest pole ammu kuulda olnud?

Sipsikuga seiklemas

Meie küll tundsime eriolukorra ajal puudust sellest, et saaks muuseume külastada. Väike Preili oli väga rõõmus, kui ütlesime, et lähme Mänguasjamuuseumisse ehk tema tõlkes siis “mõmmi muuseumisse”. Peale meie oli ainult üks perekond veel muuseumis, seega ei pidanud ka muretsema, et võõrastega liialt lähestikku satume. Mänguasjamuusemis on talle siiani meeldinud kõige rohkem mängutuba, juba kodus rääkisime, et see on koroona tõttu suletud ja peame muuseumis keskenduma teistele näitustele.

Õnneks uus Sipsiku näitus kujunes tema jaoks täielikuks hitiks. Ka mulle meeldis see väga. Armas ja soe näitus, kus väikelastele mitmekülgset ja harivat tegevust jätkub kauemaks. Meie kahe ja poolene tundis ennast seal küll väga hästi, sai Sipsiku puslesid kokku panna, Sipsiku nukku kallistada, sünnipäeva kringlile küünlaid lisada, värviratast keerutada, lukuaugust Sipsiku multikat piiluda, kõrvaklappidest muusikat kuulata.

Viimases ruumis sai taksoga sõita samuti sai paati ronida ja mängida, et oled kummipaadi reisil. Väga meeldis lapsele ploomide täpsusvise, ronis ta ka raketti ja lasi liugu, toitis linde, pani nöörile pesu kuivama.

Kõik tegevused mis seal välja pakutud olid sai läbi proovitud, enamus muidugi korduvalt. Kindlasti lähme sinna tagasi, tegemist on tõesti väga õnnestunud ja arendava käed-külge näitusega. Multikast armsaks saanud Sipsik muutus tänasega veelgi suuremaks sõbraks. Oli ka võimalus ise Sipsikut meisterdada, aga selle jätsime teiseks korraks.

Meie lemmikud Tartus

Tartu on minu kodulinn ning ühtlasi ka minu lemmik linn. Mõnusalt väike, igale poole saab jalutada või rattaga sõita, samas pakub väga mitmekülgset meelelahutust ning väljakutseid ja võimalusi.

Hetkel on meie pere lemmikud:

Toomemägi – ilus igal aastaajal. Naljakas mõelda, et kunagi kasutati seda ala lehmade karjamaana. Meie käime Toomemäel küll iga nädal, lapsele meeldib Musumäele ronida, mänguväljak on üks parimaid, toomkiriku varemetes saab peitust mängida, pargis on palju monumente ning Ingli sild ja Kuradi sild. Sügisel saab seal parimad vahtralehtedes sahistamise pildid.

Tartu Ülikooli Botaanikaaed – jalutame sealt tihti läbi, minu lemmik on suvine roosiaed. Aias on rohkem kui 10000 erinevat taimeliiki. Last rõõmustavad pardid ja mängiväljak.

Teaduskeskus AHHAA – raudselt Eesti kõige ägedam muuseum. Seal leiab endale tundideks põnevat tegevust nii kolme, kolmekümne kui ka kuuekümne aastane. Kõike saab ise proovida, õpikeskkond on väga atraktiivne.

Spordi- ja olümpiamuuseum – seal me käime kõige rohkem. Uueneb pidevalt, ootan väga sügisel avatavat uut püsinäitust. Laps võiks lõpmatuseni Otiga rallit sõita ja reaktsioonimängu mängida. Igav ei tohiks seal kellelgi olla.

Mänguasjamuuseum – seal käime ka väga tihti, näitusel on väga palju mänguasju, millega ise ka lapsena mängisin. Lapse suur lemmik on mängutuba, kus on ainult puust mänguasjad ja vahva kostüüminurk. Ootame väga, et Sipsiku näitusele saaks minna.

Hullu teadlase kabinet – asub Tartu Ülikooli muuseumis. Tegu on teemaruumiga, mis kutsub avastama ja teadusega tutvust tegema.

TÜ Loodusmuuseum – hästi palju erinevate loomade topiseid ja elavnurgas saab tutvust teha eksootiliste väikeloomadega.

La Dolce Vita – lemmik Itaalia restoran. Pitsa, lasanje, pasta, tiramisu kõik on tasemel.

Restoran Joyce – kõige lemmikum üldse. Parimad maitseelamused pärinevad sealt. Käisime hiljuti ka uut suvist menüüd katsetamas, need magustoidud on ikka võrratud.

Kohvik Werner – linna parimad koogid.

Taverna – meie lemmik pitsakoht Tartus.

Kohvik Crepp – prantsusepäraseid roogi pakkuv õdus kohvik. Sealt saab kõige paremat salatit – marineeritud kana salat. Mmmm. Magusad krepid viivad ka keele alla.

V Spa – üks lemmikumaid spaasid, väga lapsesõbralik. Õhk on soe, saunamaailmas on mõnusad saunad. Soolamaailmas saab soolabasseinis hõljuda, basseinid on ka mõnusad. Hotellituba oli luksuslik ja hommikusöök väga maitsev.

Aura – kui niisama ujuma minna, siis eelistame Arenat, kus on rahulik. Aura veekeskus meeldib lastele kindlasti, saab torudes lustida, palju vahvaid atraktsioone.

ERM – iga eestlane võiks sinna korra elus sattuda, ikkagi meie rahvusmuuseum.

jalutuskäik Supilinnas – nii kesklinna lähedal, aga samas tekib kohati tunne, et oled maal. Rohelust täis hoovid, ohtralt tänavakunsti, omanäolised puitmajad, konnatiik, Herne pood, külakiik, Marja mänguväljak. Me oleme Supikas lõputult jalutanud, aga tihti avastame midagi uut.

Aparaaditehas – vanas tehasekompleksis asuv loomelinnak. Seal toimub tihti ägedaid üritusi, külastada saab hubaseid kaupluseid ja toidukohti on ka päris mitu. Kui veab näeb ka majakass Johannes Gutenbergi.

Saiasahwer – pisikene armas pagariäri Supilinnas Herne tänaval. Parimad saiakesed ja kringlid.

Karlova ja Tähe tänav – palju puitmaju, põnev tänavakunst ja maitseelamusi pakkuvad kohvikud. Tähe tänaval on üksteise kõrval reas Anna Edasi, Tassikoogid, Jakobi Jalats, Barlova.

Emajõgi – hea ujumas käia ja Emajõe ääres on tore jalutada ning rattaga sõita.

Põnnilt Põnnile kirbukas – lemmik taaskasutuspood Tartus, pood on valge ja helge ja kunagi pole tühjade kätega poest ära tulnud.

Teater Vanemuine – alati huvitav ja mitmekesine repertuaar.

Teatri Kodu – tänu sellele paigale on Väike Preili suur teatrisõber, ma varem ei teadnud, et beebiteater üldse olemaski on. 3.- aastastele on seal juba päris palju etendusi kavas.

Siiski on Tartus kohti, kus me veel käinud pole. Kindlasti peab millalgi külastama:

Loodusmaja – olen seal käinud konverentsil, aga siis polnud aega maja ja selle ümbrusega tutvuda. Tundub kohana, kus lastel ka huvitav on.

Tagurpidi maja – majas on mööbel, külmkapp ja kõik muu, mis tavaliselt põrandal paiknevad, hoopis laes. Tegelikult on nad ju põrandal, aga lagi on põrandaks, või oled hoopis Sina tagurpidi?

Jaani kiriku vaateplatvorm – kõnnin kirikust pea iga päev mööda, aga tornis pole käinud.

Jakobi Jalats – Karlovas asuv toidukoht, mis sai kiiresti populaarseks. Peab lõunatama minema.

Trüki- ja paberikunstikeskus – üks väheseid Tartu muuseume, kus ma käinud pole. Kes käinud hindab paika kõrgelt.

Lodjasõit Emajõel – päris mõnus oleks lodjaga Emajõel sõita ja pühapäevaseid pannkooke süüa.

Kindlasti ma unustasin mõne lemmiku ära ka, aga enamus sai nüüd küll välja toodud.

Haldjarajal ja nõiamajas

Viimasel ajal on traditsiooniks saanud, et pühapäeva hommikuti sõidame kuhugi matkama. Seekord viis tee meid jälle Elva kanti, sest seal on mitmeid matkaradu, just selliseid mida hea koos lapsega avastada.

Käisime Vitpalu seiklusterajal, mida kutsutakse ka Haldjarajaks. Auto sai parkida väga lähedale varjualuste ja Jõeharu piknikuplatsi juurde. Rada on 1,5 kilomeetri pikkune ja vahvaid asju, mis lapses vau efekti tekitasid oli mitmeid.

Metsa all oli madalseiklusrada, kus sai ronida ja osavust arendada. Meie Väike Preili nautis õhusõitu ja koos minuga liikus ka võrgu sees ühe puu juurest teise juurde.

Kõige lemmikum oli nõiamaja, kuhu oli hea vihma eest peitu ronida. Seal sees saab ka pikniku pidada ja isegi magada on lae all võimalik. Nõiamajani jõudmiseks pidi ületama “Nõiakääru” silla.

Rajal sai vaadata ka põnevaid puukujusid, pokusid, sillad olid vahvalt omapärased. Oleks ilm ilusam olnud oleks meil seal mitu tundi kindlasti tegevust jätkunud.

Korra peatusime ka Elva kultuurikeskuse juures, seal avati hiljuti kordatehtud promenaad ja õhtuti tulede valgel on seal kindlasti väga kaunis. Kuna seal oli ka lapse jaoks palju põnevaid atraktsioone, siis sai lubatud, et ilusa ilmaga sõidame tagasi. Elva on mõnusalt Tartu lähedal ja meil on seal veel palju avastada, näiteks tahame minna Väiksele Väerajale, Tervisespordikeskuse juurde ja seiklusparki.

“Väike nurgapood”

Nicola May “Väike nurgapood” on Amazoni top 1 raamat eelmisest aastast. Kuna mitmest ajakirjast on silma jäänud, et seda soovitatakse ja ka meie raamatupoodides on teos kindlalt top kümne hulgas, siis tõttasin rõõmsalt peale paari kuud kaubanduskeskuseid külastamata esimese asjana raamatupoodi. Raamatupoed on kõige paremad poed üldse, ma võiks seal iga päev ostmas käia, kui rahakott võimaldaks.

Rosa Larkini elu Londonis pole just kiita ja kui ta saab üllatuslikult pärandi – aastaid tühjana seisnud poekese mereäärses Devoni külas –, on tema esimene mõte pood maha müüa ja katsuda oma elu rööpasse saada. Aga selgub, et poe müümine pole sugugi lihtne. Rosa ei aimagi, kes see heategija on, ja pärandiga kaasneb klausel, et poodi ei saa müüa – selle saab anda edasi üksnes kellelegi, kes seda tõeliselt väärib.
Rosa otsustab katsetada ja teha kõik, mis tema võimuses, et väikeses Cockleberry Bay külas asuv poeke saaks uuesti elu sisse. Aga kas tal õnnestub see ihuüksinda? Ning kui mitte, siis kes teda selle juures aitab? Ja kes tegutseb selle nimel, et ettevõtmine luhtuks?


Nägus ragbimängija, seksikas torumees, petisest ajakirjanik ja terve rida kohalikke, kes topivad oma nina tema asjadesse … Sinna juurde veel salapärane avarii ja hinnalise, graveeringuga kaelakee kadumine – sellest saab Rosa enese avastamise teekond, mis toob kaasa terve hulga ettearvamatuid sündmuseid ning viib ta pärandi üllatava ja südantsoojendava saladuse jälile.

Selline mõnus naistekas, ladusalt kirjutatud ja piisavalt põnev ja paeluv lugu. Autor hoiab pinget pea raamatu lõpuni ning teost on raske käest panna, tahaks ju teada, kes pärandas naisele poe ja kas selgub, kes on Rosa vanemad. Koerasõbrana meeldis mulle, et raamatus kirjutati tihti taksikoer Kuumast. Hea meelega loen ka tulevikus midagi May kirjutatut. Päris lemmik raamatuks “Väike nurgapood” küll ei tõuse, aga meeldiv ajaviiteromaan oli siiski.